Roadtrip

Eestist Ungarisse

Ungari on Eestist piisavalt kaugel, et teekond ise muutuks juba omaette reisiks. Selle asemel, et lihtsalt lennukiga Budapestis maanduda, viib roadtrip läbi Läti, Leedu, Poola ja Slovakkia ning annab võimaluse teel peatuda kohtades, kuhu muidu võib-olla kunagi ei satukski.

Selle reisi algne sihtkoht oli tegelikult Slovakkia, aga meid teades ei jää ükski hea mõte ju lihtsalt mõtteks. Kui juba nii kaugele sõita, siis miks mitte natuke veel edasi? Ja nii sündiski otsus võtta suund ka Ungarisse.

Kool sai läbi, algas suvepuhkus ja mõtlesime, mis võiks olla poistele parem kingitus kui üks päris seiklus. Mitte lihtsalt sõit trenni, sööma või mõnda teise linna, vaid seekord midagi natuke suuremat – pakime asjad autosse ja sõidame Slovakkiasse.

Kõigepealt sõitsime Pärnust otse läbi Läti ja Leedu, Poola. Esimene ööbimine oli meil imearmsas Lomza linnakeses, majutuses nimega Labirynt
Sinna oli umbes 700 km ja meil tee peal ei olnud ühtegi ummikut ega kinnipidamist, kõik sujus hästi.

Meil oli neljane tuba koos hommikusöögiga- hind 57.96.-

Järgmine peatus oli meil..

Suntago veekeskus

Suntago Water World on Euroopa suurim siseveepark ja asub väikeses Wręcza külas, umbes 60 km Varssavist.

Suntago on jagatud kolmeks põhialaks:
* Jamango on kõige aktiivsem osa – seal on liutorud, lainebassein, seiklusjõgi ja lastealad.

* Täiskasvanutele on Relax 16+, kus on soojemad basseinid, troopiline atmosfäär ja basseinibaarid

* Saunaria 16+, kus on erinevad saunad ja lõõgastusalad.

Meie ostsime piletid ainult Jamango alale ja kui ma õigesti mäletan, siis oli meil 4 tunni pilet.
Ma ei tea, kas koolivaheaeg mõjutas külastajate arvu nii palju või mis täpselt juhtus, aga sattusime sinna täiesti tavalisel kolmapäeval ja rahvast oli meeletult.

Jamangos on kokku 35 liutoru, kuid järjekorrad olid nii pikad, et suur osa ajast kuluski lihtsalt ootamisele. Mingil hetkel vaatasime kella ja avastasime, et peaaegu tund neljast oli juba möödas, aga jõudnud olime käia vaid mõnel liutorul. Seega tasub arvestada, et suurema rahvahulga korral võib 4 tunnist päris palju aega kuluda järjekordades seismisele.

Palju pilet maksab?

Suntago piletihind sõltub sellest, millise ala valid, kui kaua soovid seal olla ja kui vara pileti ostad. Meie valisime 4 tunni pileti ainult Jamango alale.

Praegu maksab täiskasvanu 4 tunni Jamango pilet tavalisel argipäeval 144 Poola zlotti ehk umbes 33 €, kui osta see samal päeval. Vähemalt 14 päeva ette ostes võib sama pileti saada Poola zlotti eest.

Nädalavahetustel, pühadel ning ka suve- ja talvistel koolivaheaegadel on hinnad kõrgemad – 4 tunni Jamango täiskasvanupilet maksab samal päeval ostes 169 Poola zlotti
Nagu me, ega enne ju ei uurinud ja maksimegi täishinda :D

Edasi sõitsime Krakowi poole. Nagu kõrval olevast videost näha, siis maastik juba hakkab muutuma :)

Jalutasime seal linnas enne ööbimisse minekut natuke ringi. Saime auto pargitud suht vanalinna äärde ja seal sai maksta ainult sularahas. Selline vana kooli süsteem oli, onu putkas oma müntidega :)

Kraków oli üks neist linnadest, kuhu jõudes tekkis kohe tunne, et siin tahaks natuke kauem ringi vaadata. Vanalinna kitsad tänavad, värvilised majad ja suur turuväljak annavad linnale mõnusa ajaloolise atmosfääri.

Eriti ilus on Kraków õhtul, kui vanalinn tuledes särama lööb ja kogu linn muutub kuidagi veel hubasemaks. Me lihtsalt jalutasime ja imetlesime seda ilu.

Vanalinnas jalutades sattusime ka restorani nimega Tivoli ning jäime sealsete toitudega väga rahule – kindlasti koht, mida julgeme soovitada.

Nagu vanalinnades ikka, võivad sealsetes kohtades hinnad päris krõbedad olla. Seetõttu tasub põhitänavatelt veidi kõrvale põigata ja jalutada ka väiksemates kõrvaltänavates. Ja just nii leidsime ka meie Tivoli.

Slovakkia

Ausalt öeldes, millegipärast ma ei arvanud Poolast midagi, just maastiku poolest aga no terve tee ma ainult ahhetasin. Lõputud põldudeväljad, tõusud ja langused ning kauguses paistvad Tatra mäed tegid sõidu üllatavalt ilusaks. Eriti võimas oli vaadata, kuidas mäed iga kilomeetriga aina suuremaks muutusid ja meile järjest lähemale jõudsid.

Kui saime piirist üle ja jätkasime seda teed, siis üsna varsti avanes meil selline vaatepilt:

Tegemist siis Strednica suusakeskusega

Olime seal päris kaua, lihtsalt istusime ja vaatasime mägesid ning lambaid. Kuna koht asub ka kohe suure tee ääres siis tundus, et pea iga turist, kes sealt mööda sõitis, tegi samuti väikese peatuse.

Kohe samas on ka kohvik/restoran, et kui end sinna mägede vahele vaadet nautima unustad, annab tühi kõht varem või hiljem endast märku :)

Vahepealseks jutuks siia, et kogu reisi vältel oli ilusad ilmad, kuuma 30 kraadi ligi ja no ilmselgelt sai ruttu endale autojuhi päevituse :)

Iga Slovakkia "nurgatagune" oli nagu postkaart. Iga natukese aja tagant pidasime auto kinni, et saaksime neid armsaid külakesi või mägesid imetleda.

Üks koht, mille tahtsime kindlasti ära näha, oli Čičmany küla.

Čičmany on üks Slovakkia kõige omanäolisemaid väikekülasid. See asub mägede vahel Žilina piirkonnas ning on tuntud eelkõige oma tumedate puumajade poolest, mille seinad on kaetud valgete geomeetriliste mustritega. Need mustrid ei ole lihtsalt kaunistuseks, algselt hakati maju savi ja hiljem lubjaga katma ka puidu kaitsmiseks ning aja jooksul kujunes sellest terve küla sümbol.

Küla pärineb 13 sajandist ja Čičmany kuulutati 1977. aastal maailma esimeseks rahvaarhitektuuri kaitsealaks. Küla ise ei ole suur, seega tasub lihtsalt rahulikult mööda väikeseid tänavaid jalutada, maju vaadata ja seda täiesti teistsugust Slovakkia külakest nautida.

Edasi võtsime suuna Bratislava poole aga tee peale jäi linnake nimega Trenčín, kus me leidsime mõnusa kämpinguala.
See asub otse Váhi jõe ääres, Trenčíni kesklinna kõrval ning vanalinn on sealt umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kämpingus saab ööbida oma telgiga, karavani või matkaautoga ning neil on ka väikesed majakesed. Olemas on dušid, WC-d, ühisköök, elektriühendused, lõkkeplats ja väike söögikoht.
Kämpingu kohta leiad infot nende ametlikul lehel- SIIN

Kuna olime roadtripile kaasa ostnud ka purgisuppe ja muud lihtsat söögikraami, tuli kämpingu ühisköök väga hästi kasuks. Seal saime rahulikult supi soojaks teha ja õhtust süüa

Peale söömist otsustasime minna Trenčíni vanalinna avastama. Ausalt öeldes üllatas meid see, kui vaikne seal oli – tänavatel liikus vaid mõni üksik inimene. Kas ei olnud hooaega või ei tea..

Aga juba linna sisse sõites jäi kaugelt silma mäe otsas kõrguv Trenčíni loss ning kohe tekkis mõte, et sinna peame kindlasti minema. Kahjuks oli loss selleks ajaks juba suletud, kuid ümbruses ja lossialal sai siiski ringi jalutada ning vaateid nautida.

Aga kui lossi nägime, siis uurisime kohe selle ajalugu ja see on üks Slovakkia võimsamaid ja suurimaid kindluskomplekse. Koos Spiši ja Devíni kindlusega kuulub see Kesk-Euroopa suurimate lossikomplekside hulka, seega kui sinna kanti satute, siis kindlasti külastage.

Järgmisel hommikul võtsime suuna Bratislava poole. Sealne vanalinn jättis meile ausalt öeldes pigem sellise „mnjah“ mulje, midagi väga erilist me sealt ei leidnud. Samas oli seal siiski päris ägedaid detaile ja väikseid üllatusi.
Üks neist oli kindlasti Čumil – mees, kes piilub kanalisatsiooniluugist välja ja kellest on saanud üks Bratislava tuntumaid sümboleid.
Kuju autor on Viktor Hulík ja see paigaldati 1997. aastal.
Tema kohta liigub mitu lugu: ühe järgi teeb ta lihtsalt tööpausi ja jälgib möödujaid, teise järgi on tema pilgul hoopis veidi vallatum eesmärk.

Linnas ringi jalutades jäi ühe kohaliku pubi ees silma ka lõbus tahvel. Tundub, et meie oma Tommy Cashi sõnum on jõudnud ka Bratislava tänavatele :)

Bratislava kohal kõrgub ka Bratislava loss, mida on juba kaugelt linna poole sõites hästi näha. Valge nelja torniga loss seisab Doonau kohal künkal ning sealt avanevad väga ilusad vaated nii vanalinnale, jõele kui ka ülejäänud linnale.

Kui seal olete, siis seda tasub kindlasti külastada.

Ungari

Brastislavast Budapesti on autoga umbes 200 km, ehk siis ajaliselt kaks ja pool tundi ( loe: 3-4 tundi, sest teele jäi liiga palju kohti, kus lihtsalt pidi korraks peatuma ja Ungari ilusaid vaateid nautima)

Ja linna jõudes läksime kohe ööbimisse.
Leidsin meile mega ägeda hotelli-
4* butiik hotell Hotel Mika Downtown, mis asus kohe Budapesti keskuses.
Hind neljale inimesele oli 68.67.- koos Mehhiko pärase hommikusöögiga.
Toad olid suured, kõik oli olemas ja super ilus ja puhas.

Budapesti parlamendihoone oli kindlasti üks neist kohtadest, mida tahtsime oma silmaga näha. Piltidel on see küll ilus aga päriselus oli see ikka palju võimsam. Jalutasime ja jalutasime ja no maja lõppu ei tule.

Hoone valmis 1902. aastal ning on tänaseni Ungari poliitilise elu keskpunkt. Päeval paistavad eriti hästi välja hoone detailid ja uhke fassaad, mida ikka tükk aega imetlesime. Kuid õhtul muutub kogu vaatepilt veelgi võimsamaks, kui parlament tuledes särama lööb ja Doonau veelt vastu peegeldub.

Kui Budapesti satud, siis on see kindlasti üks koht, mida tasub oma silmaga ära näha

Üks kurvem avastus- Ungari parlamendihoone läheduses, Doonau jõe kalda peal, asub Budapesti üks liigutavamaid ja külastatavamaid mälestusmärke ,"Kingad Doonau kaldal". See monument on pühendatud Teise maailmasõja ajal natsistliku Nooleristi partei terrori tulemusena hukkunud ohvritele, eelkõige Budapesti juutidele.

Ja natuke veel ajaloost: Teise maailmasõja lõpukuudel, aastatel 1944–1945, viisid Ungari natsimeelsed rühmitused tuhandeid süütuid inimesi rühmiti Doonau kaldale, et nad seal maha lasta. Enne hukatust kästi ohvritel kingad jalast võtta, sest jalanõud olid sõjaajal väärtuslik kaup, mida hukkajad said hiljem maha müüa. Pärast tulistamist kandis voolav jõevesi kehad minema, mistõttu jäid kaldale maha vaid tühjad kingapaarid. Kuna Doonau toimis ohvritele ühishauana, on kaldapealsest saanud pühapaik nende mälestamiseks.

Monumendi teeb eriti liigutavaks selle detailirohkus: reas on segamini meeste saapaid, naiste peokingi ja pisikesi lastejalatseid, mis tuletavad meelde, et julm terror ei säästnud kedagi. Tänaseni toovad inimesed üle kogu maailma kingade sisse lilli, teeküünlaid ja juudi traditsiooni kohaselt mälestuskive.

See kaljualune koht on Tapolca järvekoobas, mis asub Ungaris Balatoni järve lähedal Tapolca väikelinna tänavate ja majade all. Tegemist on unikaalse maa-aluse koobastikuga, kus külastajad saavad kristallselge veega täidetud lubjakivitunnelites ise aerupaadiga sõita. Kuna olime neljakesti, siis saime kaks kahest paati.
Ajaliselt sõitsime umbes 20 minutit , selline väiksem ring aga samas lastega minna oli taas äge kogemus. Pole ju meist keegi enne kuskil maa all paadiga sõitnud :)
Hind: Perepilet oli kohalikus rahas 15 000.- ehk eurodes siis 41.28.-

Tšehhi

Kuna Ungari oli meie niiöelda "lõpp-peatus", siis tulime mõttele, et sõidaksime koju läbi Tšehhi. Ja sõitsimegi otse Prahasse ja sealt siis edasi Poola.

Prahasse jõudes otsustasime, et kesklinna autoga trügima ei hakka. Parkimiskoha leidmine võib seal olla paras peavalu, liiklus tihe ning vanalinnas on niikuinii palju mugavam ju jalgsi ringi liikuda.

Seega jätsime auto veidi linnast eemale parkima ja sõitsime edasi metrooga. See osutus väga heaks otsuseks, sest metrooga sai kiiresti ja mugavalt otse kesklinna.
Metroo pilet maksis neljale 120.- kohalikku ehk siis ligi 5.-

Praha meeldis meile kõigile, taas üks koht, kuhu tuleks lihtsalt nädalavahetust veetma.
Kõik oluline oli mõnusalt käe-jala juures ning suure osa linnast sai rahulikult jalgsi avastada. Eriti meeldis meile see, et seal oli palju teistsuguseid väikseid poode, pubisid ja söögikohti, mida meie kandis niisama naljalt ei kohta. See andis vanalinnale väga mõnusa ja omanäolise atmosfääri.
Näiteks üks kommipood nägi välja selline, nagu oleks sattunud kuhugile kaevandusmuuseumisse.

Praha vanalinna väljakul jäi muidugi silma ka kuulus astronoomiline kell Orloj. Igal täistunnil koguneb selle ette päris korralik rahvamass, sest kella kohal avanevad väikesed aknad ja algab mõneminutiline kujude etendus.
Kell on vanalinna üks tõelisi ajaloolisi pärleid. See pärineb juba 1410. aastast ning on üle 600 aasta vana. Selle ümber liigub isegi legend, et ühel kellameistril löödi silmad välja, et ta ei saaks kunagi teise linna sama uhket kella ehitada. Läbi sajandite on Orloj üle elanud sõdu, kahjustusi ja restaureerimisi, kuid töötab siiani.

Kui hakkasime mõtlema, kuhu sööma minna, märkasid poisid juba kaugelt Popeyesi. Eks sotsiaalmeedia oli oma töö teinud ja sellest hetkest alates muid variante enam eriti arvesse ei võetud.

Nii et kui lähete lastega ja Popeyes juhtub silma jääma, siis tasub arvestada, et teie söögikoht võib olla juba enne otsustatud, kui ise midagi välja pakkuda jõuate :D

Praha lähedal tegime poistega veel ühe lõbusa peatuse – Bobová dráha Proseki bobirajal. Alguses mõtlesime, et teeme lihtsalt ühe sõidu, aga neile meeldis see nii väga, et ühest ringist ei tulnud loomulikult midagi välja.

Kuna ühe sõidu hind oli umbes 3 eurot, võtsid poisid lõpuks veel mitu ringi juurde. Ise saad kelgul kiirust piduriga kontrollida, nii et sõit on korraga nii lõbus kui ka natuke adrenaliini pakkuv. Väga hea vahepeatus, eriti kui lastega reisida.

Meie roadtrip sai seekord ootamatu lõpu Poola–Tšehhi piiri lähedal, kui pidin äkilise tervisemure tõttu haiglasse minema. See ei olnud kindlasti selline lõpp, mida olime sellele reisile ette kujutanud, kuid vahel teeb elu omad korrektuurid ja plaanid tuleb lihtsalt ümber mängida.
Põhjusest ma siin hetkel rääkida ei soovi, küll aga tahan jagada natuke oma kogemust sealsest haiglast – kuidas meid vastu võeti, kuidas suhtlus toimis ja milline oli kogu olukord võõras riigis olles.

Meile kõige lähemalte jäi siis Polanica-Zdrój haigla. Rahvast väga ei olnud, seega sain ruttu infoletti, et rääkida oma mure ära. Aga ega keegi ju seal inglise keelt ei oska, meie vene keelt ei oska ja siis tuli kasutusele vana hea google translate. Täitsin paberid ja samal tuldi mulle ratastooliga järgi ja öeldi kohe, et jään ööseks haiglasse.

Mind viidi suurde palatisse, kus olin täiesti ihuüksi. Mis mulle muidugi sobis. Vahepeal käis teisi naisi sealt läbi aga neid ööseks ei jäetud. Igatahes. Haigla personal oli tohutult hooliv ja tähelepanelik. Me ei osanud küll omavahel kuigi hästi suhelda, aga kuidagi saime alati üksteisest aru. Ja haiglatoit, see oli nagu vanaema tehtud: rammus, kodune ja nii maitsev.

Üks huvitav asi oli seal haiglas veel, palatis oli küll televiisor, aga niisama seda vaadata ei saanud. Selleks tuli eraldi vaatamisaega osta ja mündid masinasse panna.

Alo proovis siis kohalike müntidega telekat tööle saada, aga pilti ette ei tulnudki. Lõpuks andsime alla ja naersime, et kaks lolli turisti üritavad siin Poola haiglas kohalikku telekat käima saada ja isegi kui oleksime saanud, poleks ma ilmselt nagunii eriti aru saanud, mida sealt räägitakse.
Seega, telefon oli tol õhtul mu parim kaaslane, mis aitas mõtted vähemalt korraks mujale viia..

Kuigi meie roadtrip sai seekord üsna ootamatu lõpu, jäi sellest reisist kaasa tohutult palju häid mälestusi. Nägime ilusaid linnu, mägesid, väikseid külakesi, tegime spontaanseid peatusi ja avastasime kohti, kuhu me alguses üldse minna ei plaaninudki.

Ja just see ongi roadtrippide juures meie jaoks kõige ägedam osa, sa võid küll marsruudi paika panna, aga kunagi ei tea päriselt, kuhu tee sind lõpuks viib. Mõni hetk on naljakas, mõni ilus ja mõni keerulisem, aga kõik need hetked saavad lõpuks osaks ühest suurest loost.

Kuigi seekordne teekond sai oodatust varem läbi, hakkasid järgmise roadtripi mõtted üsna ruttu vaikselt idanema :)